Ühesõnaga kaunis varahommik, päike tõuseb uduse raba kohal, ämblikuvõrgud helgivad hommikukastes, pilvikud punetavad metsaservas. Kõik see kaunidus vaid 10 minuti autosõidu kaugusel Pärnu kesklinnast ning Tallinn-Pärnu maantee äärest kiviga visata.

Eesti on ikka üks äge paik, sest loodus on siinsamas, kõikjal, ei pea tunde sõitma, et suurlinnast välja saada. Igaüks võib minna seenele, marjule, niisama jalutama. See pole keeruline ega maksa midagi peale kütuseraha.

Lonkisin oma sulnites mõtetes ja korraga avanes selline pilt:

Keegi oli midagi kahtlast lõkkes põletanud. Koos puidujääkidega vedeles tuha keskel mingi sulanud plastik, kõikjal tühjad kilekotid. Mis? Miks? Kuidas? Kuidas sa tuled loodusesse, teed oma tegevused ära, tunned end tõenäoliselt mõnusalt ja siis lihtsalt jätad endast maha sellise prügihunniku??

Mul tuju langes mitu pügalat. Tuli meelde, kuidas Tartus Käbiga linnaservas jalutades leidsin eelmisel nädalal teeservast kaks vedrumadratsit. Kas tõesti polegi veel need ajad möödas, kus kõik, mis kodust väljaspool, tundus eikellegimaa, kuhu võib ükskõik mida visata või ladustada?

Ohkasin ja kühveldasin oma turbaämbri täis. Käbi lidus samal ajal rõõmsalt mööda vesist rabamadratsit, nii et kõik õõtsus nagu batuudil hüpates.

Jalutasin oma ämbrikesega tagasi ja kuna mul olid töökindad käes, korjasin lõkkeaseme äärest kileräbalad ühte suuremasse kilekotti kokku, mille hiljem jätsin Alexela tankla prügikasti.

Prügi looduses ei ole Eestis minu arvates tegelikult suur probleem. Eestit peetakse siiski väga puhta loodusega ja korras riigiks. Meid elab siin vähe ja me tekitame seetõttu vähem prügi. Siinsed olulisemad keskkonnaga seotud probleemid on pigem elurikkuse kadu ja metsakasutus, Läänemere seisund ning põlevkivitööstuse mõju. Samas kui paluda inimestel nimetada keskkonnaprobleeme, siis sageli hakatakse rääkima just prügist ja jäätmete sorteerimisest, sest sodi metsas hakkab igaühele silma ja tundub hirmus.

Ega rabal pole sellest midagi, et tema servas prügi vedeleb (kui just mõni lind või loom kilesse ei takerdu) – inimesel on kole vaadata. Rääma raba tervist ohustab pigem Rail Balticu rajamisel veerežiimi muutumine , aga las see teema täna jääb.

Laiemas plaanis taandub kõik ikkagi igivanale loodus-inimene vastasseisule. Inimene tahab teha “oma asju”: toota elektrit, ehitada linnasid ja laiendada parklaid, vabaneda prügist, kütta ahju jne. Loodus on tihtipeale midagi segavat, metsikut, võibolla isegi ohtlikku: puugid ja karud ründavad, kormoranid söövad kala ära, hundid söövad lambad ära, karud kiusavad mesinikke, madu-ussid hirmutavad marjulisi, põdrad närivad metsanoorendikke jne.

Täna lubab vihma ja äikesetormi. Kes tahab seenele minna, käigu kohe ära. Äikesetorm aitab ehk meeles pidada, et inimene pole midagi loodusest eraldiseisvat. Kogu meie elu sõltub loodusjõududest ning looduse andidest tegelikult iga päev ja kogu aeg.

The post Hommik rabas appeared first on MUSTRIMUUTJA.

“No kas seda poolt kotti oli siis ikka vaja?” küsis tema.

“Ee.. jaah!” vastasin mina ettevaatlikult…

Neljast kotist üks sisaldas taarat, teine pakendeid ja kaks riideid, mille viisin Uuskasutuskeskusesse. Seal oli riide- ja muude kraamide kotte juba maast laeni virn, sest on suvi, puhkuste aeg ja paljud inimesed kraamivad oma kappe. Ja lihtsalt – meil on LIIGA palju asju!

Uuskasutuskeskuses olid parajasti kõik riided -50%. Õnneks kipub mul viimasel ajal liiga kireva kaubavalikuga poodides mentaalne ülekoormus kergesti peale tulema, mistõttu ei hakanud riietes eriti tuhnima. Raamatuid uurisin küll, aga sama asi: riiulitel puudub igasugune süsteem, loodusraamatud on kõrvuti elulugudega ja psühholoogia spordiga. Ei suutnud süveneda. Nostalgilise “Kirbumängu” uue väljalaske leidsin ja kardinarõngad – need ostsin. Hiljem raamatupoest ühe allahinnatud raamatu kah.

Ma ei tea, kuidas teil, aga mind kipub poes sageli jahitunne tabama: oo, kui toreda asja ma leidsin, see küll tuleb minuga koju! Mis siis, et kleit on veidi valet värvi või klaastaldrik on küll kena, aga midagi sellega väga peale hakata pole. See on ju nii ilus!

Ta ongi ilus, paraku kolme aasta pärast kappe koristades tõden ohates, et kasutust see õnnetu taldrik ja valet värvi kleit tõesti leidnud pole ja nii nad uuskasutusse tagasi rändavad.

Teise ringi poodidest asju osta on tore, aga ka see on tarbimine ja EI OLE VAJA nii palju tarbida! Ütlen ma endale. Sest mulle ju meeldib kodu, kus on ainult need asjad, mida ma tõesti kasutan või millel on oluline emotsionaalne väärtus.

Kuu aega tagasi tegin tütre abiga oma riidekappides tõsise inventuuri, mille tulemus mind tõsiselt üllatas. Olen alati end pidanud pigem kasinaks riidetarbijaks ja taaskasutan hoolega – ostan 90% riideid sekkaritest, aga see hiiglaslik riidehunnik mu elutoapõrandal mõjus tõeliselt kainestavalt. Kirjutasin sellest kogemusest ka artikli, aga siia blogisse saan selle panna alles pärast ajakirjas ilmumist, nii et varuge kannatust.

Nii et tänane Uuskasutuskeskuse kesine saak on tõesti miski, mille üle olen uhke, sest mulle sobib kui mu kodu ja elu täidavad pigem toredad elamused kui asjad, asjad ja veelkord asjad. Kuidas teil?

The post Taaskasutus on samuti tarbimine appeared first on MUSTRIMUUTJA.

Puuvillataim kasvab ise põllul, seega sinu t-särgi sisse ei ole naftasaadusi pandud (vähemalt mitte otseselt).

Kas see tähendab, et puuvillast rõivad on loodussõbralikud ja naturaalsed, seega – alati head? 

Esiteks, kui midagi nimetatakse loodussõbralikuks ja naturaalseks, ei tähenda see tegelikult midagi. Veel enam, see ei tähenda, et toode on tervisele kasulik ja keskkonnale ohutu. Nafta on ka pärit loodusest! Või arseen. Kärbseseened on vägagi naturaalsed, karuputked ka!

Teiseks tuleb puuvilla puhul teada, et puuvillakasvatusel on kahjuks väga suur keskkonnamõju,  seda just veekulu ning keskkonnamürkide (eeskätt putukatõrje) kasutamise tõttu.

Puuvilla nimetatakse januseks taimeks. Paljud puuvillakasvatuse piirkonnad maailmas asuvad just troopilistel ja lähistroopilistel kuiva kliimaga maadel: India, Hiina, USA, Brasiilia, Pakistan. Kilogrammi puuvilla kasvatamiseks tarbib puuvillapõõsas keskmiselt 10000 liitrit vett (sõltuvalt kasvukohast).

Kas teate Araali mere hävimise lugu? Araali meri oli eelmise sajandi keskpaigani suuruselt neljas järv maailmas, kuid tänaseks on ta inimtegevuse tõttu oma veemahust kaotanud üle 90%. Kuivamise peamiseks põhjuseks oli merd veega toitnud jõgede Amudarja ja Sõrdarja vete ülemäärane kasutamine põldude niisutamiseks (Wikipeedia). Just puuvillapõldude niisutamine Usbekistanis (jt selle piirkonna riikides) rikkus Araali veetasakaalu täielikult.

Tarbija vaatepunktist tuleb märkida, et 100% puuvillamaterjalist valmistatud riided kipuvad kiiresti välja venima ja pleekima, eriti kui on tegu odavate, kiirmoetehastes toodetud t-särkidega. Vormist väljas särki-kleiti ei õnnestu enam teisel ringil maha müüa ja muuks ta ei kõlba kui kaltsuvaibaks või tolmulapiks. 

Puuvillast rõivaste vastupidavust suurendatakse materjalile teiste kiudude lisamisega (veidi polüestrit, elastaani vms), aga see muudab puuvillakanga taaskasutamise keerulisemaks – Eestis on tekstiilmaterjalide taaskasutamisega üldse kehvad lood…

Mida tuleks silmas pidada kui ostad puuvillast riideid?

• Eelista ökoloogiliselt kasvatatud puuvillast tehtud tooteid ehk otsi riide sildilt GOTS või OCS sertifikaadimärki.
• Pese kindlasti toode korralikult läbi, et tootmisel kasutatud kemikaalide jääkidest vabaneda.
• Eelista kvaliteetseid, tugevamast puuvillamaterjalist esemeid, mis kestavad kauem.
• Kanna riideeset võimalikult kaua, hoolda õigesti, võimalusel paranda. Kui särgi eluiga otsas, vii see tekstiilijäätmete kogumispunkti või paku kaltsuvaibategijatele.

Puuvill on väga nahasõbralik ja mõnus materjal, kuid osta siiski ainult riideid, mida sul tõesti vaja on – tarbime vähem!

The post Puuvillased riided: kas keskkonnasõbralik valik? appeared first on MUSTRIMUUTJA.

Aga mida mina teha saaks? Kas üldse saan? 

Esialgu oleks hea teada, kui palju üldse majapidamises pakendijäätmeid tekib. 

Seega otsustasin 2025. aasta juunis:

1. Teha pakendiauditi ehk vaadata üle oma kodus nädala jooksul tekkinud pakendid ning uurida, kas mingeid tooteid saaks osta ka pakendivabalt.

2. Kasutada puu- ja aedviljade ostmisel ainult korduvkasutatavaid võrkkotte.

3. Proovida vähemalt kolmest poest osta valmistoitu oma karbi sisse.

Tulemused.

1. Pakendiaudit. Kolme nädala jooksul tekkis meie kaheliikmelises leibkonnas 104 pakendit, mis teeb umbes 34,6 ühikut nädalas. Minu meelest suur kogus! Aastas on 52 nädalat, seega kokku tuleks 1802,6 pakendit aastas. Eestis pole pakendeid vist arvuliselt kokku loetud, aga Statistikablogis väidetakse, et iga Eesti elanik tekitab aastas 40 kilo plastpakendite jäätmeid.

Kõige rohkem kogunes toidupakendeid: kilekotid, plastalused, jäätisepaberid, tetrapakendid. 

Ühe nädala pakendid.

Kas midagi sellest kuhjast oleks saanud osta pakendivabalt? Piima- ja lihatooted, pasta, leib-sepik? Kahjuks eriti mitte…

Põhimõtteliselt saab jogurtit-jäätist-majoneesi ise teha ja leibagi küpsetada, aga ma pole praegu sellises kohas oma eluga, et sellega tegeleda. Juustukuningate poest saab pakendita juustu osta – minul asub see pood linna teises otsas. Kartuli ja porgandi oleks kindlasti võinud osta lahtiselt võrkkotti, aga pärast pikka tööpäeva oli mugavam valmis pakitud toode ostukorvi visata. Kohapeal küpsetatud leiva-sepiku saaks osta letist paberkotti, mida võib hiljem ära põletada – kas nii oleks parem? Samas lahtised leivad-sepikud ei säili nii kaua..

2. Kadugu ühekordsed kilekotid – mul nad ongi üsna kadunud, kasutan aedviljade jaoks võrkkotti (kui tegu pole just mullaste kartulitega) või võtan mõne kilekoti kodust kaasa (neid ikka vahel satub koju). Eestlased on ühekordsete õhukeste kilekottide kasutamises kuuendal kohal Euroopas (152 tk aastas), mina kindlasti neid nii palju ei kasuta.

3. Pakendivabalt (kodust kaasa võetud karpi) ostsin merikapsasalatit Maximast ja toorest kanaliha Maksimarketist, probleemi sellega ei tekkinud. Kerge ebameeldivus tekkis kodus, sest Maxima hinnaetiketti oli väga raske karbikaanelt maha nühkida. Samuti ei tahtnud eemalduda kanaliha rasv plastkarbi seintelt. Lihatooteid on kahtlemata mugavam kilekotti osta, mille pärast lihtsalt minema viskad.

Ühekordseid salatikarpe ega kilekotte eksperimendinädalatel meie koju ei jõudnud. Üks valmistoidu karp tuli pubist, kus ma oma praadi ära süüa ei jõudnud – vaja ju jäägid kuidagi kaasa võtta.

Kokkuvõte: väga keeruline oli poest pakendamata toitu leida. Nojah, toiduhügieen ju. Pole enam need ajad, mil maksavorst jõupaberisse keerati ja leiva igaüks oma käega võttis/kotti toppis. Piimapudeleid ja hapukoorepurke ikka mäletate? Aga kuhu aedviljad pandi? Seapea?

Mis üllatas: pealtnäha erinevad plastmaterjalid olid sageli ühte liiki. Kogu pakendikuhjast õnnestus mul tuvastada umbes 10 eri märgisega plastisorti, lisaks võrk, raudplekk, alumiinium. Mis nende märgiste taga peitub? Milliseid plaste hetkel Eestis taaskasutusse võetakse ja millised sirgelt põletusse lähevad? Kas mõned plastid arvatakse tervisele ja keskkonnale sõbralikumaks kui teised? Sellest  juba mõnes järgmises postituses.

Mida eksperimendi abiga teada sain?

Plasti voolab koju pideva lainena ning selle elukorralduse muutmine nõuab pühendumist, aega ja pingutust. Võibolla on lihtsam rahulikuma elukorraldusega inimesel, kel rohkem aega otsida spetsiaalseid kauplusi, käia turul, valmistada osad toidud ise (küpsetised, jogurt) jms.

Mida saab siiski teha?

• Tee oma kodus pakendiaudit ja vaata üle, mis laadi pakendeid sinu kodus kõige rohkem kuhjub. Kas midagi saaks muuta? 
• Uuri välja, kas sinu elu- ja töökoha läheduses asub kauplusi, kus saab vähemalt põhilisi toiduaineid pakendivabalt osta.
• Hoia alati poekotis võrkkotte ja korduvkasutatavaid toidukarpe.
• Väiksemat kogust aedvilju ei peagi alati kotti panema: kleebi kaaluetikett otse oma suvikõrvitsale või apelsinile.

Tarbijal on pakendite kasutamisest täielikult loobuda tänases Eestis väga keeruline, aga igaüks saab teha mõned sammud, et kodune plastiuputus väheneks!

The post Eksperiment: lõpp pakendiuputusele! appeared first on MUSTRIMUUTJA.

Kõige rohkem huvitas mind, kas üksikisik tõesti suudab mingit muutust luua või on kõik vaid üks suur enesepettus?

Neile küsimustele vastuseid otsides lõin Facebookis teemalehe Rohepöörduja päevaraamat, kus hakkasin omal nahal katsetama erinevaid keskkonnahoiu ja tarbimisharjumustega seostuvaid tegevusi: jäätmetekke vähendamine, riidekapi ja toidulaua revisjon, energia säästmine, liigirikkus koduaias jne. Teemasid jätkus ja tasapisi kogunes ka kaasamõtlejaid-jälgijaid. 

Aga selleks, et sotsiaalmeedias silma paista, tuleb päris palju iganädalaselt pingutada. Mul alati polnud selleks tahtmist või aega.. 

Teiseks tekkis probleem, et konkreetne info või praktilised nõuanded kippusid sotsiaalmeedia vahtu ja infomürasse ära uppuma. Soovisin, et olulisemad teemad oleksid nii mu enda kui teiste huviliste jaoks ühes kindlas kohas kirjas ja kergesti leitavad. 

Kolmandaks ei meeldinud mulle enam Rohepöörduja nimi, sest tänases Eestis on rohepööre poliitiliselt laetud ja vastakaid emotsioone tekitav sõna.

Seega otsustasin 2026. aasta kevadel muuta Facebooki lehe nime Mustrimuutja päevaraamatuks ning luua oma kodulehe. 

Tere tulemast :)! 

Kodulehe kaudu saate mind kutsuda koolitama, sest lisaks kirjutamisele meeldib mulle  inimestega ka otse suhelda, teadmisi jagada, koos arutleda ja vahel isegi vaielda. 

Kodulehe blogipostitustesse aga koondan kokku olulisema info keskkonnasõbralike tarbimismustrite ja rohelise elustiili kohta.

Ma ise ka alles õpin. Aga koos on toredam õppida :).

The post Miks ma tahan mustreid muuta? appeared first on MUSTRIMUUTJA.