Täna hommikul sõitsime Käbiga Rääma raba servale. Mul oli nimelt töiseks tarbeks vaja ehtsat rabaturvast. Paar nädalat tagasi juba tõingi samast kohast ämbrikese ja panin Tartu-kodus kausiga kaevukaanele kuivama, aga mu usin ema kallas selle komposti.. Ta oli mõelnud, et mingi soga vedeleb :).
Ühesõnaga kaunis varahommik, päike tõuseb uduse raba kohal, ämblikuvõrgud helgivad hommikukastes, pilvikud punetavad metsaservas. Kõik see kaunidus vaid 10 minuti autosõidu kaugusel Pärnu kesklinnast ning Tallinn-Pärnu maantee äärest kiviga visata.
Eesti on ikka üks äge paik, sest loodus on siinsamas, kõikjal, ei pea tunde sõitma, et suurlinnast välja saada. Igaüks võib minna seenele, marjule, niisama jalutama. See pole keeruline ega maksa midagi peale kütuseraha.
Lonkisin oma sulnites mõtetes ja korraga avanes selline pilt:
Keegi oli midagi kahtlast lõkkes põletanud. Koos puidujääkidega vedeles tuha keskel mingi sulanud plastik, kõikjal tühjad kilekotid. Mis? Miks? Kuidas? Kuidas sa tuled loodusesse, teed oma tegevused ära, tunned end tõenäoliselt mõnusalt ja siis lihtsalt jätad endast maha sellise prügihunniku??
Mul tuju langes mitu pügalat. Tuli meelde, kuidas Tartus Käbiga linnaservas jalutades leidsin eelmisel nädalal teeservast kaks vedrumadratsit. Kas tõesti polegi veel need ajad möödas, kus kõik, mis kodust väljaspool, tundus eikellegimaa, kuhu võib ükskõik mida visata või ladustada?
Ohkasin ja kühveldasin oma turbaämbri täis. Käbi lidus samal ajal rõõmsalt mööda vesist rabamadratsit, nii et kõik õõtsus nagu batuudil hüpates.
Jalutasin oma ämbrikesega tagasi ja kuna mul olid töökindad käes, korjasin lõkkeaseme äärest kileräbalad ühte suuremasse kilekotti kokku, mille hiljem jätsin Alexela tankla prügikasti.
Prügi looduses ei ole Eestis minu arvates tegelikult suur probleem. Eestit peetakse siiski väga puhta loodusega ja korras riigiks. Meid elab siin vähe ja me tekitame seetõttu vähem prügi. Siinsed olulisemad keskkonnaga seotud probleemid on pigem elurikkuse kadu ja metsakasutus, Läänemere seisund ning põlevkivitööstuse mõju. Samas kui paluda inimestel nimetada keskkonnaprobleeme, siis sageli hakatakse rääkima just prügist ja jäätmete sorteerimisest, sest sodi metsas hakkab igaühele silma ja tundub hirmus.
Ega rabal pole sellest midagi, et tema servas prügi vedeleb (kui just mõni lind või loom kilesse ei takerdu) – inimesel on kole vaadata. Rääma raba tervist ohustab pigem Rail Balticu rajamisel veerežiimi muutumine , aga las see teema täna jääb.
Laiemas plaanis taandub kõik ikkagi igivanale loodus-inimene vastasseisule. Inimene tahab teha “oma asju”: toota elektrit, ehitada linnasid ja laiendada parklaid, vabaneda prügist, kütta ahju jne. Loodus on tihtipeale midagi segavat, metsikut, võibolla isegi ohtlikku: puugid ja karud ründavad, kormoranid söövad kala ära, hundid söövad lambad ära, karud kiusavad mesinikke, madu-ussid hirmutavad marjulisi, põdrad närivad metsanoorendikke jne.
Täna lubab vihma ja äikesetormi. Kes tahab seenele minna, käigu kohe ära. Äikesetorm aitab ehk meeles pidada, et inimene pole midagi loodusest eraldiseisvat. Kogu meie elu sõltub loodusjõududest ning looduse andidest tegelikult iga päev ja kogu aeg.
