“Läksin kodust nelja kotiga, tagasi tulin poolega – ma olen enda üle päris uhke!” kuulutasin mehele linnast koju jõudes.
“No kas seda poolt kotti oli siis ikka vaja?” küsis tema.
“Ee.. jaah!” vastasin mina ettevaatlikult…
Neljast kotist üks sisaldas taarat, teine pakendeid ja kaks riideid, mille viisin Uuskasutuskeskusesse. Seal oli riide- ja muude kraamide kotte juba maast laeni virn, sest on suvi, puhkuste aeg ja paljud inimesed kraamivad oma kappe. Ja lihtsalt – meil on LIIGA palju asju!
Uuskasutuskeskuses olid parajasti kõik riided -50%. Õnneks kipub mul viimasel ajal liiga kireva kaubavalikuga poodides mentaalne ülekoormus kergesti peale tulema, mistõttu ei hakanud riietes eriti tuhnima. Raamatuid uurisin küll, aga sama asi: riiulitel puudub igasugune süsteem, loodusraamatud on kõrvuti elulugudega ja psühholoogia spordiga. Ei suutnud süveneda. Nostalgilise “Kirbumängu” uue väljalaske leidsin ja kardinarõngad – need ostsin. Hiljem raamatupoest ühe allahinnatud raamatu kah.
Ma ei tea, kuidas teil, aga mind kipub poes sageli jahitunne tabama: oo, kui toreda asja ma leidsin, see küll tuleb minuga koju! Mis siis, et kleit on veidi valet värvi või klaastaldrik on küll kena, aga midagi sellega väga peale hakata pole. See on ju nii ilus!
Ta ongi ilus, paraku kolme aasta pärast kappe koristades tõden ohates, et kasutust see õnnetu taldrik ja valet värvi kleit tõesti leidnud pole ja nii nad uuskasutusse tagasi rändavad.
Teise ringi poodidest asju osta on tore, aga ka see on tarbimine ja EI OLE VAJA nii palju tarbida! Ütlen ma endale. Sest mulle ju meeldib kodu, kus on ainult need asjad, mida ma tõesti kasutan või millel on oluline emotsionaalne väärtus.
Kuu aega tagasi tegin tütre abiga oma riidekappides tõsise inventuuri, mille tulemus mind tõsiselt üllatas. Olen alati end pidanud pigem kasinaks riidetarbijaks ja taaskasutan hoolega – ostan 90% riideid sekkaritest, aga see hiiglaslik riidehunnik mu elutoapõrandal mõjus tõeliselt kainestavalt. Kirjutasin sellest kogemusest ka artikli, aga siia blogisse saan selle panna alles pärast ajakirjas ilmumist, nii et varuge kannatust.
Nii et tänane Uuskasutuskeskuse kesine saak on tõesti miski, mille üle olen uhke, sest mulle sobib kui mu kodu ja elu täidavad pigem toredad elamused kui asjad, asjad ja veelkord asjad. Kuidas teil?
Poes käimine ja asjade valimine on minu jaoks stress ja seepärast ostan asju harva, aga kalleid ja vastupidavaid. Eelistan kodumaist toodangut või siis Euroopa tootjaid. Temust jms üleilma netipoodidest ei ole tellinud ja ei telli ka, pean seda keskkonda raiskavaks ja ebaeetiliseks. Siiski Amazoni kaudu olen mõne raamatu tellinud. Taaskasutuspoodides käin vajadusel, eelkõige nõusid ostmas. Mul on nõusid kodus ja maakodus krooniliselt liiga vähe, sest meie perel on kuidagi pudedad näpud ja nõusid läheb palju katki.
Mulle ka tegelikult millegi konkreetse ostmine tekitab stressi, sest enamasti ju sellist ei leia, mis sobiks. Aga niisama poes lonkides kui midagi toredat kohtad – siis on raske vastu panna.
Ma olen ka selles osas palju paremaks saanud kui varem, viimane kolimine mõjus väga silmiavavalt ja kainestavalt. Nüüd olen paraku jõudnud Pärnusse, kus peaks ka hakkama asjadest vabanemisega tegelema. “Aga see on ju nii ilus, odav pealegi ja teine ring, las tuleb …” suhtumine on mul olemas, aga läheb aegamööda paremaks. Enda auks pean ütlema, et nagu Tuulgi ei ole ma kunagi kasutanud Temut, Sheini jt sarnaseid platvorme. Vahel harva Amazon. Aga üha vähem. Ma küll ei ole ma nii tubli, et ostan harva. Samas on minu feedi hakanud täitma soovitused “live below your means” – paistab täitsa nagu asi, mida proovida.