Pakendid ja pakendite sorteerimise mõttekus/mõttetus on Eestis kirgi kütnud mitmeid aastaid. Just plastpakendid moodustavad mahult kodumajapidamistes jäätmetest suurima osa. Ühest küljest ei saa paljusid toidu- ja olmekaupasid müüa “paljalt”, ilma pakendita, teisest küljest pakendatakse neid tihti üle, raisates tarbetult plasti tootmiseks kuluvaid maavarasid ja energiat. Kahjuks pole Eestis plasti taaskasutamisega praegu kuigi head lood, aga lootus jääb, et tehnoloogiad arenevad ja pakendiringluse süsteemid ükskord paranevad.
Aga mida mina teha saaks? Kas üldse saan?
Esialgu oleks hea teada, kui palju üldse majapidamises pakendijäätmeid tekib.
Seega otsustasin 2025. aasta juunis:
1. Teha pakendiauditi ehk vaadata üle oma kodus nädala jooksul tekkinud pakendid ning uurida, kas mingeid tooteid saaks osta ka pakendivabalt.
2. Kasutada puu- ja aedviljade ostmisel ainult korduvkasutatavaid võrkkotte.
3. Proovida vähemalt kolmest poest osta valmistoitu oma karbi sisse.
Tulemused.
1. Pakendiaudit. Kolme nädala jooksul tekkis meie kaheliikmelises leibkonnas 104 pakendit, mis teeb umbes 34,6 ühikut nädalas. Minu meelest suur kogus! Aastas on 52 nädalat, seega kokku tuleks 1802,6 pakendit aastas. Eestis pole pakendeid vist arvuliselt kokku loetud, aga Statistikablogis väidetakse, et iga Eesti elanik tekitab aastas 40 kilo plastpakendite jäätmeid.
Kõige rohkem kogunes toidupakendeid: kilekotid, plastalused, jäätisepaberid, tetrapakendid.
Ühe nädala pakendid.
Kas midagi sellest kuhjast oleks saanud osta pakendivabalt? Piima- ja lihatooted, pasta, leib-sepik? Kahjuks eriti mitte…
Põhimõtteliselt saab jogurtit-jäätist-majoneesi ise teha ja leibagi küpsetada, aga ma pole praegu sellises kohas oma eluga, et sellega tegeleda. Juustukuningate poest saab pakendita juustu osta – minul asub see pood linna teises otsas. Kartuli ja porgandi oleks kindlasti võinud osta lahtiselt võrkkotti, aga pärast pikka tööpäeva oli mugavam valmis pakitud toode ostukorvi visata. Kohapeal küpsetatud leiva-sepiku saaks osta letist paberkotti, mida võib hiljem ära põletada – kas nii oleks parem? Samas lahtised leivad-sepikud ei säili nii kaua..
2. Kadugu ühekordsed kilekotid – mul nad ongi üsna kadunud, kasutan aedviljade jaoks võrkkotti (kui tegu pole just mullaste kartulitega) või võtan mõne kilekoti kodust kaasa (neid ikka vahel satub koju). Eestlased on ühekordsete õhukeste kilekottide kasutamises kuuendal kohal Euroopas (152 tk aastas), mina kindlasti neid nii palju ei kasuta.
3. Pakendivabalt (kodust kaasa võetud karpi) ostsin merikapsasalatit Maximast ja toorest kanaliha Maksimarketist, probleemi sellega ei tekkinud. Kerge ebameeldivus tekkis kodus, sest Maxima hinnaetiketti oli väga raske karbikaanelt maha nühkida. Samuti ei tahtnud eemalduda kanaliha rasv plastkarbi seintelt. Lihatooteid on kahtlemata mugavam kilekotti osta, mille pärast lihtsalt minema viskad.
Ühekordseid salatikarpe ega kilekotte eksperimendinädalatel meie koju ei jõudnud. Üks valmistoidu karp tuli pubist, kus ma oma praadi ära süüa ei jõudnud – vaja ju jäägid kuidagi kaasa võtta.
Kokkuvõte: väga keeruline oli poest pakendamata toitu leida. Nojah, toiduhügieen ju. Pole enam need ajad, mil maksavorst jõupaberisse keerati ja leiva igaüks oma käega võttis/kotti toppis. Piimapudeleid ja hapukoorepurke ikka mäletate? Aga kuhu aedviljad pandi? Seapea?
Mis üllatas: pealtnäha erinevad plastmaterjalid olid sageli ühte liiki. Kogu pakendikuhjast õnnestus mul tuvastada umbes 10 eri märgisega plastisorti, lisaks võrk, raudplekk, alumiinium. Mis nende märgiste taga peitub? Milliseid plaste hetkel Eestis taaskasutusse võetakse ja millised sirgelt põletusse lähevad? Kas mõned plastid arvatakse tervisele ja keskkonnale sõbralikumaks kui teised? Sellest juba mõnes järgmises postituses.
Mida eksperimendi abiga teada sain?
Plasti voolab koju pideva lainena ning selle elukorralduse muutmine nõuab pühendumist, aega ja pingutust. Võibolla on lihtsam rahulikuma elukorraldusega inimesel, kel rohkem aega otsida spetsiaalseid kauplusi, käia turul, valmistada osad toidud ise (küpsetised, jogurt) jms.
Mida saab siiski teha?
- Tee oma kodus pakendiaudit ja vaata üle, mis laadi pakendeid sinu kodus kõige rohkem kuhjub. Kas midagi saaks muuta?
- Uuri välja, kas sinu elu- ja töökoha läheduses asub kauplusi, kus saab vähemalt põhilisi toiduaineid pakendivabalt osta.
- Hoia alati poekotis võrkkotte ja korduvkasutatavaid toidukarpe.
- Väiksemat kogust aedvilju ei peagi alati kotti panema: kleebi kaaluetikett otse oma suvikõrvitsale või apelsinile.
Tarbijal on pakendite kasutamisest täielikult loobuda tänases Eestis väga keeruline, aga igaüks saab teha mõned sammud, et kodune plastiuputus väheneks!
